Marit Tuisk

Tunnistus: Ma kasvasin üles seal, kus arstid pööritasid ürtide peale silmi… aga mu emal oli selgeltnägija kiirvalimise all. Räägime sellest.

Kasvasin üles Eesti NSV-s, kus ametlik hoiak oli väga stiilis “usalda teadust, ignoreeri müstikat ja ära kindlasti õhtusöögilauas oma aurast räägi.” Süsteem tugines tugevalt sellele, mida me täna nimetaksime allopaatiliseks mõtteviisiks, kliiniline, struktureeritud ja teaduspõhine.

Ometi… suletud uste taga? Täiesti teine lugu.

Kõige jaoks leidus taimeteid, taaskasutatud purkides oli salapäraseid tinktuure ja meil oli vähemalt mõni venekeelne ennustaja, kes kuidagi teadis täpselt, millal asjad hakkavad viltu vedama. Minu ema usaldas neid piisavalt, et nendega pidevalt ühendust hoida, aga hoidku jumal, et mõni Eesti naaber sellest teada saaks. Ilmselt, privaatsus > valgustumine.

Tagasi vaadates tundub, et oleksin elanud kahes paralleelreaalsuses:
- Avalik: “See on jama.”
- Privaatne: “Igaks juhuks… joo seda.”

Keri edasi rohkem kui 20 aastat ja ma maandun kapitalismi südamesse, kus tõeline universaalne seadus tundub olevat: see, kellel on ressursid, kujundab ka narratiivi.

Siin õppisin ma midagi üllatavat: Ei ole olemas ainult ühte “tõde”, on tõeturg.

Jah, on olemas Big Pharma, võimas, mõjukas ja tugineb uuringutele, regulatsioonidele ning tulemustele. Kuid kohe selle kõrval? Õitseb terviklike praktikate universum, meditatsioon, energiatöö, taimemeditsiin, hingamispraktikad, nimeta mida soovid.

Ja mis on asja puänt? Nad ei varjagi end enam üksteise eest. Luksusspaades USA-s ühendatakse teaduspõhiseid hooldusi helivannide ja tšakrate tasakaalustamisega. Haiglad, päris haiglad, avavad uksi reikile ja juhendatud meditatsioonile kui täiendavale ravile.

Mis siis muutus? Võib-olla ei midagi… välja arvatud see, et me lõpetasime teesklemise, justkui üks tühistaks teise.

Sest olenemata sellest, kas kasvasite üles laborikitlite või teelehtedega, üks asi tundub püsivat: Inimesed ei taha lihtsalt ellu jääda, me tahame tunda end terviklikuna.

Ja siin läheb asi põnevaks. Sest tõeline küsimus ei ole: “Kumb on õige?”

Vaid: Kui suurt tõde suudame me korraga käes hoida, enne kui keegi otsustab, et oleme valinud vale poole?